12. augustil algas Paides taas kahepäevane arvamusfestival. Mulle oli see mu esimene arvamusfestival. Ma ei osanud midagi oodata ja seetõttu said kõik mu ootused mitmekordselt ületatud :) Kava oli tihe, kokku toimus 230 arutelu 40 erinevas paigas. Minu huvi oli seotud selgelt loovusteemaliste töötubade ja aruteludega, milledega samale ajale jäi nii mõnigi teine põnev teema, millest pidin raske südamega loobuma.

Päeva esimese pooles osalesin Loov Eesti töötoas:  Kus ja kuidas leida tõeliselt hea ja nutikas idee? Mida vedas Indrek Maripuu, olles ise eelmise aasta PESA + mentor kui ka mentii oma multifunktsionaalse mööblitükiga SOFAble. Meie lauas oli nii nii mõnigi hea idee, kuid valisime ajurünnakuks välja lahenduse, kuidas magaja jaoks muuta öö ja päeva vaheldumisest tingitud valget ja pimedat aega. Tegu siis nutika komboga kardinatest ja lambist. Loodame, et saame selle lahenduse kohta peagi lugeda ;)

Kell 16:00 algas maaelu alas diskussioon “Kas loovus päästab maaelu”, kus Märt Treier modereeris loovaid maaettevõtjaid Maire Forselit ja Indrek Maripuud, maaeluskeptikut Jüri Mõisa ja sotsiaalantropoloog Aet Annist, kes omaltpoolt toetas diskussiooni statistiliste andmetega ja erinevate uuringute tulemustega.

Millest siis räägiti? Tänapäeva ja ka tuleviku maaelu on muutunud/-mas. Maal elavad/kolivad kolme tüüpi inimesed:
– turismiettevõtjad;
– farmerid;
– ning need, kes saavad seda endale lubada.

Viimaste hulka kuuluvad ka need inimesed, kes teevad tööd arvutiga ja arvutisse sisselogimise koht ei ole mingilgi määral oma töö tegemisel tähtis. Maire Forseli Leisi Lapikoja näide ja Indrek Maripuu Neitsi Loovusaida näide.

Kogukonnateema tõusis samuti üles. Tähtis on nn. sädeinimeste olemasolu, nende koondumine ühise eesmärgi nimel ja kohaliku omavalitsuse tugi nende ideede elluviimisel. Varasemast enam on tänasel päeval tähtis, et koht, kuhu kolitaks, oleks peale selle, et seal on esmased teenused, ka aktiivne erinevate tegevusvõimaluste poolest. Aktiivsesse kogukonda poole lihtsamini tuleb sarnaseid juurde. Ja kui need aktiivsed ja veidi teistmoodi kogukonnad/ talud (middle of nowhere) veel võrgustuvad ning teevad ühist turundust, siis võib minna nii hästi, kui seda on läinud Ogarate Talude võrgustikul.

Seal eelmises lõigus kursiivis kirjutad sõnaühend pole ühelegi neist võrgustiku liikmetest solvav, vaid kinnitab just seda, et kaugel erinevatest tõmbekeskustest on võimalik pakkuda omanäolisi teenuseid, mille kogemisekssõidetakse kohale nii kaugelt kui ka lähedalt. Võrgustikku kuuluvad eripalgelised talud üle Eesti- nii Järva-, Põlva-(4) ja Saaremaal (2). Võru-, Pärnu- ja Tartumaal Sibulateel.

Lõpetuseks jäi kõlama see, kui maal on hakkajaid inimesi, kes oma tegevusega kutsuvad omasuguseid maale. Vahet pole, kas nad alustavad kohapeal mõne tootmisega, pakuvad teenust või teevad läbi arvuti tööd, täidavad nad majad inimestega, jätkub lapsi nii lasteaedadesse kui koolidesse. Jääb põhjus alevikus pidada kauplust, apteeki, postkontorit jne…

AITA LOOVUS JA ETTEVÕTLIKKUS MAALE!

Kui Jüri Mõis ütles muuhulgas, et talle on tähtis, et tasemel arstiabi on 5 km kaugusel, siis käis mul mõttest läbi, et maainimesed on oma igapäevaste värskes õhus toimetamistega tervemad ja tugevamad ning peavad ka vastu ka pikema sõidu :) Muide, Jüri Mõis ei olegi mingi maaeluskeptik, vaid tema enda ja temasarnaste inimeste jaoks on peavoolus kulgemine igati mõistlikum.

Maire Forseli sulest sama seminari kokkuvõte tema pilgu läbi.

Terje