Oleme selja taha jätnud 19.-20. aprillil toimunud õppereisi Kagu-Eestisse. Muljed olid kõigil ülevad, kogutud ideed haakusid oma kogemuste ja salaunistuse külge ning kasu leidis igaüks sest olevat.
Bussisõit: Juhiks oli Jüri, kes tuli välja, et on üks eriti lahke meesterahvas. Tema jalg oli see, mis vajutas pidurit, kui üks naisterahvas Kiviõli tee ääres bussipeatuses hääletas- viisime ta kenasti Maidlasse ja seesama jalg peatas bussi ka siis, kui Savala tee peal kahte väiksest koerakutsikat kakerdamas märkasime. Toimetasime kutsikad naabertalust tulnud memme abil koerte päriskodusse.
Meie esimene peatuspaik loometripiloli Tartus ANTONIUSE ÕUES. Õues ootas meid Aulo Solo- Loomemajanduskeskuse müügi- ja turundusjuht.
Piilusime sisse TEENU DISAIN´i kotta, kus valmisid vahvad puust kellad. Pressisime end patuga pooleks XAOS põnevasse nahkaksessuaaride sündimise maailma ja nägime ka samaaegsealt ALTON nahkkottide valmimist. Lasime läbi sõrmede libiseda HELEN VALK VARAVINI kelmikal siidpesul, kiikasime sisse ARDIISIA kübarakotta ja imetlesime KÖÖSNERIKOJAS erivärvilisi nahku.
Antoniuse õuelt saime oma seltskonnale veel lisa- kaks rõõmsat Tallinna piigat ühinesid meiega. Suundusime kõik koos TARTU LOOMEMAJANDUSKESKUSESSE, kus ootas meid LMK (nagu nad end lühamalt kutsuvad) tegevjuht- Reigo Kuivjõgi.
Reigo rääkis, kuidas Tartu linn on investeerinud LMK rajamisse ning erinevate majade rekonstrueerimisse viimaste aastate jooksul. Linnale kuuluval LMK-l on tänase seisuga 5 maja kahe siseõuega (Antoniuse õu on üks nendest), kus tegutseb kokku 60 loovettevõtet, iga aasta tuleb läbi inkubatsiooni juurde 20 ettevõtet. näiteks 2015-16 loodi 70!!! uut töökohta. Sealsete ettevõtete keskmine käive ületab 50 000 €, millest 20% läheb ekspordiks. Lisaks on tänu LKM arenemisele hinda läinud Karlova piirkonna kinnisvara ja endisest räämas ja veidi kahtlasest kandist on saanud hinnatud elukeskkond.
Küsisin, et mis olid need põhjused, miks Tartu linn otsustas 2009. aastal alustada loomemajanduse arendamisega oma linnas. Vastus oli, et esmaseks põhjuseks oli peatada noorte lahkumist piirkonnast ja soodustada töökohtade loomist, järgmises järjekorras korrastada elukeskkonda ning tõsta kinnisvara väärtust. Loogiš!
LMK-s põikasime veel läbi nende DISAINIMAJA poekesest, kus igaüks leiab enda
le või sõbrale kingituse. Sel korral jäid avastamata teised LMK POEKESED ja ka ülelinnakuulus kohvik SPARGEL, kuid suviseks pere ja sõpradega avastamiseks peab samuti midagi ju jääma ;)
Lõunatama läksime aga uude loomelinnakusse APARAADITEHASESSE, mis asub Kastani 42 sisehoovis. Tajun taaskord sealt võlvi alt läbi astudes, et sisehoov on sedasorti keskkonna arenemiseks eriliselt ja äärmiselt vajalik.
Vastu võttis meid Lemmit Kaplinski, kelle ametiks on majaekskursioonide tegemise kõrval ka TRÜKI- JA PABERIMUUSEUMI tegevjuhtimine. Vihjeks- see on põnev koht koos perega külastamiseks!
Kopeerin nüüd natuke Aparaaditehase kodulehelt:
Aparaaditehas on Tartus, Riia ja Kastani tänavate nurgal seisav vana tehasekompleks, kus nõukogude ajal valmistati külmutusseadmeid, salajasi allveelaevaosasid ja jälgede segamiseks ka mittetöötavaid vihmavarje ning tõmblukke. Tehase õitsenguaegadel, seitsmekümnendate keskpaigas, töötas siin ligi 1500 inimest, tehasel oli oma tervisekeskus koos sauna ja basseiniga, söökla ja mitme korpuse jagu administratiivruume.
Tänaseks on Aparaadi ümbrusest saanud üks kiiremini arenevaid piirkondi, inimesed kasutavad “Aparaaditehase lähedust” oma kinnisvara müügikuulututses, kui tugevat eelist teiste piirkondade ees. Mine julgesti Aparaaditehase lehele ja tutvu selle sisuga. Märkimisväärne on see, et siinkohal on ärimehed, antud juhul kinnisvara arendajad, mõistnud, et kultuurikekskonna loomine (loometegijad, kunstnikud, disainerid, lisaväärtusega kaubandus jne) toob neljakorruseliste majade kõrgematele korrustele hulgaliselt rahakaid üürnikke, kes tahavad sellest loomingulisest õhkkonnast osa saada.
Muide, soov oma tegevust antud majja viia on paljudel. Kuid igaüht paraku vastu ei võeta. Vaja on, et oleks ette näidata miskitmoodi kas maailmapäästmine või -parandamine, eriline teenus või ideaalse pusletükina juba olemasolevasse keskkonda sobimine, tuues uut lisaväärtust senistele naabritele. Lemmit kordas nii Auli kui ka Reigo juttu, et tekib lahe risttarbimine ja vastastikku teenuste kasutamine, mis lähendab tehase kogukonda veelgi.
Eelmisel aastal eraldas Tartu linn kaasavaks eelarveks 70 000 € ja rahvas valis Aparaaditehase siseõue (TASKUPARK) just selleks, kes vajas seda raha pere- ja lastesõbralikumaks muuta. Väga vinge!
Loe Aparaaditehase majalistest SIIT! Meie käisime käsitsi kohapeal röstitava kohvi kohvipoes, põikasime sisse õiglase kaubanduse riidepoodi, lehvitasime II korrusel klaasakna taga parasjagu juuksuriteenust kasutavale härrasmehele. Nuusutasime Vahemere lõhnu Itaalia toidukaupade poekeses My Italy, mille tagaruumis korraldatakse ka pizza, pasta, riccota, pesto, brucceta jne… itaaliapäraste toitude valmistamise töötube.
Paraku sai mul Aparaaditehases aku tühjaks ja pilte sellest pole. Kui keegi meie omadest tegi, siis võiks mulle saata paar tükki :)
Edasi läks sõit Põlvamaale! Räpina Loomemaja peremees ja idee eestvedaja, Leo Kütt, oli meid juba ootamas. Vaata nende FACEBOOKILEHTE ka!
Leo juhatas meid sujuvalt edasi töötubadesse- olime valinud pakutavatest karbivalmistamine ja õlle töötoad. Õlle töötoas tutvustati meile kuidas õlleleivast saab kerge vaevaga ja kiiresti nii kalja kui ka koduõlut valmistada. Samuti tutvustasid nad ka oma veinitööstust.
Kui ma ise viimati paar aastat tagasi seal Viko omadega käisin, siis nad alles taotlesid oma veinitööstusele sertifikaate, et oleks võimalik oma toodangut ka müüa. Nüüd oli see juba käes ja nägime üle ukse ka Põlvamaa ainsat aktsiisiladu. Pildil oranžide tünnidega.
Kõige popimvein on neil pihlakavein. Parasjagu oli neil pakkuda alõtsa, jõhvika- rabarberi ja aroonia veine.
Karbitöökojas ootasid kenasti muutu lõigatud soome papi tükid, et neid kauniks karbiks meisterdada. Nimelt saadab üks kohalik ettevõtte oma tootmisjääke loomamajja, et karbimeisterdajatele rõõmu pakkuda. Tapeedijääkidest saab karbid kenasti üle lüüa ning muude vidinatega kenaks tuunida!
Räpina loomemaja idee sai alguse, kui vallajuhid koos ettevõtlike inimestega käisid õppereisil Soomes. Seal külastati sarnaseid keskuseid. Kogutud ideedel haarati kohe sarvist, kasutati ära ülepiiriline EST-LAT-RUS meede ja pandi valla poolt omaosaluseks alla 90 000 €, projekti enda kogumaksumus oli 900 000 €. Vald on eraldanud senimaani 1/3 loomemaja eelarvest, ülejäänud 2/3 teenitakse ise.
Meile hirmsasti imponeeris, et Räpina loomemaja puhul on tegu nö. avatud majaga. Tuled ja teed, oled ja lood. Keegi ei seisa kellaga kuklas, et kui kaua seal olid ja kui palju tuld põletasid ja tallalaudu või tööriistu kulutasid. Kui õhtale minnakse, siis on teada, kellele helistada- uks tullakse pannakse lukku ja tere tulemast järgmisel korral.
Meie hakkasime ka õhtale sättima- ilm oli juba päris hämar, kui bussinina Mooste poole pöörasime. Nägime aukartustärataval kogusel kitsekesi teeäärsetel lagendikel ja võserikes söömas ja omavahel jutustamas.
MOOSTE VIINAVABRIK oli see koht, kus ase ja soe tuba meid ootas. Perenaine Eliise oli meid vastu võtmas koos kange ja tulisega. Kuidas siis muidu viinavabrikus külalisi vastu võetaks. Väike toost ja siis kõik põhjani- klõmm!
Meile juhatati toad kätte ja pererahvas hakkas hüvasti jätma. Küsisime, et kas te jätate meid nüüd päris üksi, siis noormees vastas, et: “Ei, peremees jääb ju siia!” Ha- haa, sellest saime inspiratsiooni, et minu tuppa kolli-, vaimu- ja kummituselugusid rääkima koguneda.
Sellest päevast ka rohkem pilte pole, kuigi jutustasime maast-ilmast poole ööni! Head ööd!